AeT – aeroobne lävi (vahel ka AerL): individuaalne töövõime tase (nt pulsisagedus, jooksukiirus jne), mille juures rasvade oksüdatsioonivõimsus ületatakse ja hakatakse kasutama glükogeeni. Vere laktaaditase ületab vähesel määral puhkeoleku taseme (prof Ants Nurmekivi). Hapnikuvajadus on täielikult rahuldatud ja treeningharjutuste sooritamine tundub kerge. Aeroobne lävi määratakse kardiopulmonaalse- ja/või laktaaditesti tulemuste põhjal. AnT – anaeroobne lävi (vahel ka AnL): madalaim koormuse intensiivsus, millega ei kaasne märgatavat laktaadi kogunemist. Selline laktaadi püsiseisund (anaeroobne lävi) saavutatakse, kui laktaadi produtseerimine ja kasutamine on võrdsed. Anaeroobne lävi määrat
„Ma ei saa!“ – kas me ei mõtle ja kuule seda fraasi liiga tihti, kui räägime või mõtleme oma füüsilise vormi parandamisele. „Mul on nii palju tööd. Mul on põlved haiged. Mul on selg haige. Mul on väikesed lapsed. Mul on…“ Me oleme äärmiselt leidlikud vettpidavate õigustuste leidmisel, et mitte murda oma tervisthävitavat ja samas mugavat rutiini. Loomulikult ei ole me tekkinud olukorraga rahul ja räägime sõpruskonnas pidevalt, et peaks rohkem liigutama, jah, kuid ma ei saa, sest mul on „see“ või „too“. Ja lähemalt vaadates selgub, et tõesti – meil kõigil on oma „see“ või „too“. Samal ajal on osad inimesed kuidagi kõigi painajate kiuste leidnud võimaluse liikumisharrastuseks. Mida me siis vale
Õige ja mitmekesine toitumine on tervisespordi seisukohalt väga oluline. Sellest sõltub organismi taastumine treeningkoormustest, kehakaal, töövõime, tervislik seisund jne. Aktiivselt sporti tehes tuleb toitumise juures jälgida: - Toidu kaloraaži ehk energiasisaldust - Põhitoitainete (süsivesikud, valgud, rasvad) omavahelist vahekorda - Toitumise regulaarsust - Toitumise mitmekesisust, tervislikust ja värskust Keskmise üle 30-aastase meesterahva päevane energia vajadus on 2800 kcal ning samaealisel naisel 2000 kcal. Sõltuvalt treeningute kestusest ja intensiivsusest on füüsiliselt aktiivse inimese päevane energiavajadus suurem kui tavainimestel. Lisaks toidu kaloraažile tuleks jälgida põhit
Nüüd, kus on selge, millised on meile sobivad pulsitsoonid ja kuidas me mingis tsoonis treenides areneme, on vaja leida ka endale sobiv treeningukoormus. Treenimisel tuleks arvestada treeningkordade arvu nädalas, kusjuures treenituse ja sportliku vormi säilitamiseks loetakse optimaalseks vähemalt 3 treeningkorda à 45 min nädalas. Treeningtsoonide kasutamisel on tempost olulisem aeg, mis igas tsoonis viibitakse. Mida madalamas treeningtsoonis viibitakse, seda pikem peab olema treeningu kestvus, et organismi funktsionaalsus paraneks. Näiteks taastavas treeningtsoonis võib matkata terve päeva, kuid maksimaalset südamelöögisagedust maksimaalsel liikumiskiirusel suudab inimene liikuda olenevalt
Millise pulsiga peaks treenima? Südamelöögisageduse ehk pulsi jälgimine treeningul on tänu pulsikellade arengule kujunenud kõige lihtsamaks ja populaarsemaks sporditreeningu monitooringu viisiks. Kes vähegi tahab teadlikult treenida ja kindel olla, et tehtud treening ka soovitud eesmärki tabab, võiks endale muretseda pulsikella. Pulssi võib mõõta ka randmelt, rindkerelt (südametipu kohalt) või kaelalt, kuid see on aegavõttev ja ebatäpne. Paljud tervisesportlased on juba endale muretsenud pulsikellad ja jälgivad treeningu ajal pulssi lähtudes meedias kuuldud nõuannetest. Kahjuks on selliste nõuannetega lugu nii nagu kõigi statistilisest keskmisest lähtuvate nõuannetega, et täpselt sobivad n
Alguseks Spordimeditsiini koormustest pole enam pelgalt sportlaste pärusmaa. Põhjuseid spordiarsti juurde pöördumiseks võib olla erinevaid. Kõige lihtsamaks põhjuseks on mure oma tervise pärast – on ju vähene liikumine ja stressirohke töörügamine kontoritöötaja ühed peamised terviseriskid. Spordiarsti juurde tuleks pöörduda ka siis, kui spordiga tegelemises on pikem paus tekkinud ja on soov end taas liigutama hakata. Tublimad spordiharrastajad peaksid käima spordiarsti juures regulaarselt vähemalt ühe korra aastas, et kontrollida tervist ja jälgida sportliku vormi arengut. Tippsportlased ja nende treenerid konsulteerivad arstidega treeningprotsessi käigus pidevalt, püüdes treeningute efektii
Spordimeditsiinilise koormustesti peamised eesmärgid 1. tervisliku seisundi kontroll, 2. töövõime ja vastupidavuse mõõtmine, 3. treeninguks pulsitsoonide määramine ja 4. treeninguid piiravate tegurite väljaselgitamine. Koormustesti käik Esmalt tuleb kliendil alla kirjutada nõusoleku vormile talle meditsiinilise teenuse osutamiseks. Seejärel küsitleb arst patsienti treeninguharjumuste ja kaebuste kohta, vaatab patsiendi visuaalselt üle, kontrollib südametoonide puhtust ja vererõhku, hammaste ja kurgu olukorda, hindab rühti ja kehalist arengut. Samuti mõõdetakse antropomeetrilised näitajad (pikkus, kehamass, rasvaprotsent ja arvutatakse kehamassiindeks). Enamasti kuulub koormustesti juurde
Kuidas käituda enne koormustesti? 1. Ära tule koormustestile haigena (haigusest peaks möödas olema vähemalt 1 nädal) 2. Võta enne koormustesti paar päeva puhkust 3. Söö 2-3 tundi enne koormustesti 4. Joo piisavalt vedelikku 5. Ära joo enne koormustesti kohvi ega teed 6. Ära joo 24 tunni jooksul enne koormustesti alkoholi 7. Ära suitseta enne koormustesti 8. Tule kohale 10-15 min varem, et jõuaksid riietuda Mida koormustestile kaasa võtta? 1. Lühike dress 2. Puhtad spordijalatsid 3. Pesemisasjad 4. Jook 5. Eelmise testi protokoll 6. Isikut tõendav dokument 7. Naistel spordirinnahoidja (ei tohi sisaldada metallosi)