Spordimeditsiiniline koormustest

Spordimeditsiinilise koormustesti peamised eesmärgid

1. tervisliku seisundi kontroll, 2. töövõime ja vastupidavuse mõõtmine, 3. treeninguks pulsitsoonide määramine ja 4. treeninguid piiravate tegurite väljaselgitamine.

Koormustesti käik

Esmalt tuleb kliendil alla kirjutada nõusoleku vormile talle meditsiinilise teenuse osutamiseks. Seejärel küsitleb arst patsienti treeninguharjumuste ja kaebuste kohta, vaatab patsiendi visuaalselt üle, kontrollib südametoonide puhtust ja vererõhku, hammaste ja kurgu olukorda, hindab rühti ja kehalist arengut. Samuti mõõdetakse antropomeetrilised näitajad (pikkus, kehamass, rasvaprotsent ja arvutatakse kehamassiindeks). Enamasti kuulub koormustesti juurde hingamisnäitude uuring ehk spirograafia, kus mõõdetakse kopsumahtu ja forsseeritud väljahingamise võimet ehk kui palju suudab inimene sekundis õhku maksimaalselt välja hingata.

Kuigi enamik erialase- ja üldfüüsise näitajaid selgitatakse välja treeningute käigus, kasutatakse spordimeditsiinis enne koormustesti juurde asumist mõõta ka mõningaid jõunäitajaid. Lihtsamate mõõdikutena on kasutusel käejõu dünamomeeter, mis mõõdab sõrmede pigistusvõimet, ja hüppematt hüppevõime mõõtmiseks. Viimasega saavad tugevamad lisaks jalgade hüppevõimele mõõta ka käte plahvatuslikku jõudu, tehes ülestõukega kätekõverdusi toenglamangus. Sellised testid on mõeldud eelkõige jõudu ja kiirust nõudvate spordialade harrastajatele, kuid annavad vahel üsna vajalikku infot ka vastupidavusalade esindajatele.