top of page

Spordimeditsiiniline koormustest

Spordimeditsiinilise koormustesti peamised eesmärgid

1. tervisliku seisundi kontroll, 2. töövõime ja vastupidavuse mõõtmine, 3. treeninguks pulsitsoonide määramine ja 4. treeninguid piiravate tegurite väljaselgitamine.

Koormustesti käik

Esmalt tuleb kliendil alla kirjutada nõusoleku vormile talle meditsiinilise teenuse osutamiseks. Seejärel küsitleb arst patsienti treeninguharjumuste ja kaebuste kohta, vaatab patsiendi visuaalselt üle, kontrollib südametoonide puhtust ja vererõhku, hammaste ja kurgu olukorda, hindab rühti ja kehalist arengut. Samuti mõõdetakse antropomeetrilised näitajad (pikkus, kehamass, rasvaprotsent ja arvutatakse kehamassiindeks). Enamasti kuulub koormustesti juurde hingamisnäitude uuring ehk spirograafia, kus mõõdetakse kopsumahtu ja forsseeritud väljahingamise võimet ehk kui palju suudab inimene sekundis õhku maksimaalselt välja hingata.

Kuigi enamik erialase- ja üldfüüsise näitajaid selgitatakse välja treeningute käigus, kasutatakse spordimeditsiinis enne koormustesti juurde asumist mõõta ka mõningaid jõunäitajaid. Lihtsamate mõõdikutena on kasutusel käejõu dünamomeeter, mis mõõdab sõrmede pigistusvõimet, ja hüppematt hüppevõime mõõtmiseks. Viimasega saavad tugevamad lisaks jalgade hüppevõimele mõõta ka käte plahvatuslikku jõudu, tehes ülestõukega kätekõverdusi toenglamangus. Sellised testid on mõeldud eelkõige jõudu ja kiirust nõudvate spordialade harrastajatele, kuid annavad vahel üsna vajalikku infot ka vastupidavusalade esindajatele.

Eeluuringutele järgnevat koormustesti võib läbi viia veloergomeetril, jooksurajal, aga ka sõudeergomeetril. Kardiopulmonaalse koormustesti käigus uuritakse südame- ja kopsude tööd puhkeolekus, järkjärguliselt suurenevatel koormustel ja taastumisel. Koormustesti alustatakse soojenduskiirusega, mida hakatakse kindla intervalli järel suurendama, kuni klient annab märku, et ta enam ei jõua. Seejärel minnakse üle taastumiskoormusele, mis tavaliselt kestab 4-5 minutit. Taastumise ajal kontrollitakse igal minutil vererõhku ja EKG-d. Esimese, teise ja kolmanda taastumisminuti lõpu pulsisagedused märgitakse üles ja nende liitmisel saadakse taastumispulsside summa, mille järgi hinnatakse taastumiskiirust.

Koormustesti tulemuste analüüs

Kui koormustest on tehtud, pääseb patsient pesema ja spordiarst alustab kibekiirelt analüüsi. Esmalt selgitatakse välja patsiendi aeroobne ja anaeroobne lävi. Aeroobne lävi on pulsisagedus, milleni toimub kehaline töö puhtalt aeroobsel kujul ehk ainevahetus põhineb peamiselt rasvade põlemisel. Selle ületamisel lülituvad järk-järgult töösse anaeroobsed ainevahetuse mehhanismid, mis tähendab süsivesikute osakaalu suurenemist keha energiatootmises. Anaeroobne lävi märgib pulsisagedust, millest kõrgemal treenides tekib organismis hapnikuvõlg ja lihased hakkavad kangeks ehk "täis" minema. Tihti on anaeroobne lävi võetud ka treeningu pulsitsoonide määramise aluseks. Viimased on eriti olulised treeningute planeerimisel ja läbiviimisel, sest õigete pulsisageduste juures treenides väheneb ületreeningu oht ja suureneb treeningu efektiivsus.

Koormustesti tulemuste seast selgitatakse välja ka kopsude maksimaalne ventilatsioon, ehk kui palju liitreid õhku inimese kopsudest maksimaalsel koormusel minuti jooksul kõige rohkem läbi käis. Veel leitakse üks olulisemaid üldise vastupidavuse näitajaid – maksimaalse hapnikutarbimise võime VO2max, mida mõõdetakse milliliitrites minutis kehakaalu kilogrammi kohta (ml/min/kg). Kuigi maksimaalse hapnikutarbimise individuaalne tase on päritav, sõltub selle tegelik näit inimese füüsilisest aktiivsusest – treenides näit suureneb ja laisklemisega väheneb. Seepärast loetakse VO2maxi ka niivõrd oluliseks mõõdupuuks.

Spordiarst hindab ka patsiendi aeroobset ja anaeroobset võimekust. Aeroobne võimekus avaldub võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja selle näitajaks on samuti organismi maksimaalne hapniku tarbimise tase (VO2max). Anaeroobset võimekust väljendab inimese võime teha kehalist tööd hapnikuvõlas.

Üheks oluliseks spordimeditsiini rolliks on ka sportlikke tulemusi limiteerivate füsioloogiliste näitajate väljaselgitamine, näiteks kopsumaht, hingamisreserv kehalisel tööl, lihaste hapniku omistamise võime, lihaste kompositsioon jne.

Analüüsides saadud infot annab spordiarst hinnangu patsiendi tervislikule seisundile, hetke funktsionaalsele võimekusele ja teeb otsuse, kas treenimine ja võistlemine on lubatud. Spordiarst annab ka soovitusi kehakaalu, elurežiimi ja treeningkoormuste reguleerimiseks.

Seejärel võrreldakse terviseuuringu tulemusi eelmiste kordade uuringutega. Vahetades spordiarsti on soovitatav kaasa võtta eelmiste koormustestide protokollid. Järjepidev dünaamika jälgimine aitab hinnata vahepealsete treeningute tulemuslikkust, olgu see siis positiivne või negatiivne. Terviseuuringul on mõistlik käia kord aastas, kaebuste korral ka tihedamini. Tippsportlased ja aktiivsed harrastajad kontrollivad end ka tihedamini.

Eesti karatekoondise raskekaalu esinumber Lauri Mengeli spordimeditsiinilisest koormustestist

„Tervisekontrolli tähtsust spordis ei tasu kindlasti alahinnata. Esiteks on regulaarselt tehtud tervisekontrolli andmete põhjal võimalik näha dünaamikas enda füüsilise vormi muutumist ja planeerida vastavalt uusi koormusi. Teiseks ei pruugi tavaline arstlik läbivaatus tuvastada probleeme, mis võivad tekkida seoses füüsilise koormusega. Selliste „peidus“ tervisehäirete tuvastamine on sportlase edasiste treeningute planeerimise seisukohast ülimalt oluline. Liialt tugevad ja vale iseloomuga treeningud võivad süvendada esialgu mitteolulistena tunduvaid probleeme ning välja võivad kujuneda rasked häired organismi töös. Haiguste ravi on alati raskem kui nende ennetamine! Seetõttu võtan põhjaliku tervisekontrolli ette kahel korral aastas ning suhtun saadud tulemustesse väga kriitiliselt, analüüsivalt ja täie tõsidusega.

Läbi subjektiivsete tunnetusprotsesside on iga inimene võimeline ka ise organismi seisukorda hindama, kuid füüsilist vormi kajastavad objektiivsed numbrid võivad vahel hoopis teist keelt rääkida. Enda kogemustest võin näitena tuua juhtumi, kui nädal peale võistlusi planeeritud tervisekontroll näitas selgelt väsimust ja ebapiisavat taastumist, kuigi subjektiivselt pidasin ennast võistlustest täielikult taastunuks. Vana ütlus – „Usalda, aga kontrolli!“ – peab siinkohal igati paika.”

Esile tõstetud
Viimased artiklid
Arhiiv
Otsi märksõnu
bottom of page